Ikka ja jälle kuulen mõnd tuttavat mulle esitamas küsimust: Kas sina oled hommiku või õhtu inimene? Viimati sellele küsimusele vastates märkasin, et olen võtnud varasemast erineva seisukoha ning see omakorda viis mind uute mõtete ja taipamisteni. Põnev küsimuste ning erinevate vastuste jada hakkas mulle järgi käima nagu armastatud lemmikloom.

Hoogu mõtisklustele andis ka viimase pööripäeva kella keeramine. Mis mõttes, ärgake varem või minge hiljem magama? Kogu kogukond täpselt 60 minutit, miks mitte 120 ega 88?. Loomulikult on bussi-, rongi- või lennuühenduste laitmatuks funktsioneerimiseks vaja kokkulepitud graafikuid. Või siis on see igati sobilik varakapitalistliku ühikonna teenrite poolt loodud "kogukondade" omavaheliseks suhtluseks. Kuid mida arvavad tegelikult meie keha ja meel sellisest lahterdamisest? Sellest tedlikust või alateadlikust positsioneerimisest hommikusse, lõunasse või õhtusse.

Olen jõudnud järeldusele, et selline lahterdamine on osa meie enda loodud kaasaegse maailma elukoormast. Kuid see pole kindlasti meie meie loomulik osa. Sõltuvalt inimeset on see kas väljast poolt peale sunnitud või siis personaalse fantaasia loodud ning igapäevaselt tehtavate rutiinsete tegevuste tulem. Oleme selle tüübi ise loonud kes passib öösel kella kaheni telereklaame ja siis ärkab viimael minutil, et jõuda läbi ummikute "õigeks ajaks" tööle. Selle sama tüübi, kes enese käivitamiseks võtab hommikul liitrise topelt espresso. Või siis unimütsi kes juba enne uudiseid uinub, et magada kaksteist tundi "mõnusat und". Mul lihtsalt on suur unevajadus - jah ongi aga kas küsid endalt aegajalt miks see tegelikult nii on? Kujuta endale ette autot millega saad ühes kuus viisteist päeva ja siis järgmised viisteist päeva on see hoolduses või remondis. Kas tahaksid oma sellist sõidukit, ilmselt mitte. Aga kui sa ise magad ööpäevast poole maha, siis sul tegelikult juba ongi sellline sõiduk. Usun, et probleem ei ole sinu sõidukis, vaid kütuses mida sinna paned või siis püüad sa sõita kogu päeva esimese käiguga mäest alla.

See on kunstlik elurütm, mille märkamatu imbumine meie kõigi ellu on loonud olukorra kus eelistame sisesmisele kellale patareidel töötavat seinakella. Mida päev edasi seda vähem ärkame ja uinume loomulikult. Lõpuks ei ole sisemise kella saadetavate signaalide jõud enam piisav, et meid üldse teavitada parimast uinumise ning ärkamise ajast.

Lükkame ennast väikeste sammudega soovimatu ning kehale talumatu automatismi poole. Ja kui ühel hetkel keegi meilt küsib, millist tüüpi inmene oled, vastame ma olen hommiku inimene. Aga kas tegelikult ka oled? Või oled hoopis õhtu inmene, kes käib viimased 6 aastat tehase hommikuses vahetuses tööl ning enam ei märkagi millal tegelikult soovid ärgata? Olukorrale lisab totrust veel seegi, et soovimatut tulemust märgates ei püüa me midagi muuta, vaid otsime õigustuse kõigi nende tegevuse jätkamiseks.

Tulemuseks on "äratuskella elu". 24/7 ärka samal ajal, tee samu asju, käi samades kohtades, ja mine samal ajal magama. Isegi tehnikavidinad vajavad sõltuvalt looduse rütmidest erinevat kohtlemist(näiteks autod vajavad sõltuvalt hooajast erinevat klaasipesuvedelikku.

Ilusat kellakeeramist!